1 items on »typolis:« tagged with
»tasmaania«
2007.11.13, 05:30
tassie
Et midagi saaks kirja ka Tasmaania reisist ja mälestused ei kustuks,
kirjutan.
Laupäeva hommikul võtsid Liisa, Mona, Sille ja John reisikotid selga ja istusid 6.45 lennuki peale, et sõita Hobartisse. Kuna muljeid on palju, siis ma ei lasku sellesse, et kell 5 olin kotiga oma ukse ees ja ootasin küüti, mis aga veel magas. Me jõudsime lennu peale siiski.
Hobartis saime oma ägeda üüriauto, kruiisisime veidi sadamas ringi, külastasime kohalikku laupäevahommikust turgu, ostsime noa, paar teepotialust ja alustasime reisi tõotatud maa poole Tasmaania Ida-rannikule Freycinet nimelisse loodusparki.
Ohoo, ma olen oma reisikirjelduse nii tõsiselt ette võtnud, et kirjutan lause alguseid suurte tähtedega (praegu panin tähele).
Ma arvan, et siia vahele tasuks lugeda Mona blogi, sest ta on kindlalt emotsionaalsem kui mina ja tal on videomaterjali!
Ühesõnaga, mis ma tahan öelda, korrates Mona sõnu ja laenates mõned kohalikelt, Tasmaanias on gorgeous ja awsome loodus ja superilusad rannad. Minu jaoks oli see ka alles esimene loodusesse sõit, niiet päris wallabysid ja sisalikke ja vaala (!) vabalt looduses polnud minu silmad veel lähedalt näinud.
sille wineglass bayl:
liisa koos kohaliku wallabyga:
Too Freycinet looduspark asub poolsaare peal, mis on mõlemat külge pidi täis pikitud liiva- ja kivirandasid ja osadesse kohtadesse autoteed ei vii, vaid näiteks peab üle mäekuru ronima. Laht, kuhu meie ronisime (üle tunni) oli Wineglass Bay ja tolleks päevaks oli meid lõbustama tulnud ka üks humpback vaalapoeg ja kui mul targemaid inimesi kaasas poleks olnud, siis ma oleks raudselt arvanud, et päris täiskasvanud vaal ongi just nii suur. kuna mu fotokas otsustas just siis ära surra kui vaal meile uimega lehvitama hakkas, mul vaalapilte pole. küll aga on mona blogis mõned videod :)
näed, olen suurest ärevusest väiketähtede peale üle läinud.
kuna tagasi üle mäe ronimist keegi kohe ette ei tahtnud võtta, siis otsustasime pool päeva rannas pikutada.
a et ma ära ei unustaks, teen siinkohal märke, et väikeses külas nimega coles bay, kus me ka ööbisime, sõin ma oma elu esimesed austrid, mis olid umbestäpselt just sealtsamast rannast saabunud.
restoran vaatega lahele, kust mu austrid on püütud:
lend tagasi läks launcestonist ja sinnasõit oli mägine ja käänuline, täis tee peal pikutavaid suuri sisalikke, tee ääres olevaid lambaid ja üsna navitrollalikku maastikku.
launcestonis ootas meid veel üks looduslik üllatus, ujumiskoht keset linna, mille kohta mul puuduvad sõnad selle kirjeldamiseks. kui ma monalt mõned fotod saan, siis panen siia üles ja näete ise.
palun vaadake pilte ka.
üldiselt ei saa kõike seda ilusat ka kuidagi fotole väga hästi jäädvustada. tuleb ise tasmaaniasse minna.
kirjutan.
Laupäeva hommikul võtsid Liisa, Mona, Sille ja John reisikotid selga ja istusid 6.45 lennuki peale, et sõita Hobartisse. Kuna muljeid on palju, siis ma ei lasku sellesse, et kell 5 olin kotiga oma ukse ees ja ootasin küüti, mis aga veel magas. Me jõudsime lennu peale siiski.
Hobartis saime oma ägeda üüriauto, kruiisisime veidi sadamas ringi, külastasime kohalikku laupäevahommikust turgu, ostsime noa, paar teepotialust ja alustasime reisi tõotatud maa poole Tasmaania Ida-rannikule Freycinet nimelisse loodusparki.
Ohoo, ma olen oma reisikirjelduse nii tõsiselt ette võtnud, et kirjutan lause alguseid suurte tähtedega (praegu panin tähele).
Ma arvan, et siia vahele tasuks lugeda Mona blogi, sest ta on kindlalt emotsionaalsem kui mina ja tal on videomaterjali!
Ühesõnaga, mis ma tahan öelda, korrates Mona sõnu ja laenates mõned kohalikelt, Tasmaanias on gorgeous ja awsome loodus ja superilusad rannad. Minu jaoks oli see ka alles esimene loodusesse sõit, niiet päris wallabysid ja sisalikke ja vaala (!) vabalt looduses polnud minu silmad veel lähedalt näinud.
sille wineglass bayl:
liisa koos kohaliku wallabyga:
Too Freycinet looduspark asub poolsaare peal, mis on mõlemat külge pidi täis pikitud liiva- ja kivirandasid ja osadesse kohtadesse autoteed ei vii, vaid näiteks peab üle mäekuru ronima. Laht, kuhu meie ronisime (üle tunni) oli Wineglass Bay ja tolleks päevaks oli meid lõbustama tulnud ka üks humpback vaalapoeg ja kui mul targemaid inimesi kaasas poleks olnud, siis ma oleks raudselt arvanud, et päris täiskasvanud vaal ongi just nii suur. kuna mu fotokas otsustas just siis ära surra kui vaal meile uimega lehvitama hakkas, mul vaalapilte pole. küll aga on mona blogis mõned videod :)
näed, olen suurest ärevusest väiketähtede peale üle läinud.
kuna tagasi üle mäe ronimist keegi kohe ette ei tahtnud võtta, siis otsustasime pool päeva rannas pikutada.
a et ma ära ei unustaks, teen siinkohal märke, et väikeses külas nimega coles bay, kus me ka ööbisime, sõin ma oma elu esimesed austrid, mis olid umbestäpselt just sealtsamast rannast saabunud.
restoran vaatega lahele, kust mu austrid on püütud:
lend tagasi läks launcestonist ja sinnasõit oli mägine ja käänuline, täis tee peal pikutavaid suuri sisalikke, tee ääres olevaid lambaid ja üsna navitrollalikku maastikku.
launcestonis ootas meid veel üks looduslik üllatus, ujumiskoht keset linna, mille kohta mul puuduvad sõnad selle kirjeldamiseks. kui ma monalt mõned fotod saan, siis panen siia üles ja näete ise.
palun vaadake pilte ka.
üldiselt ei saa kõike seda ilusat ka kuidagi fotole väga hästi jäädvustada. tuleb ise tasmaaniasse minna.