»päeva ebaloogilised hetked«

praegu oli väljas nii hull tuul, et puhus glasuuri mu jäätise pealt
m i n e m a

when do you know when enough is enough?

karma - are we

pargivaht: kuule sina oled vist küll sportlane!
mina: ei ole!
pargivaht: misasja? oled küll! sa nii palju kogu aeg jooksed.
mina: nojah, kui nii palju jooksen, siis varsti vist olengi.
pargivaht: kuule!
mina: mh.
pargivaht: tead, ma toon sealt lindamäelt selle lehepuhuri ära.
mina: ahah.
pargivaht: noh, tead, siis on lehti vähem.
mina: mhmh.
pargivaht: sa tuled homme ikka jälle, eks?
mina: tulen.

täna lähen jooksma ja pargivaht on kõik puulehed mu jooksurajalt eemale puhunud.

pargivaht: noh, mitmes ring läheb?
mina: viimane!
pargivaht: homme ikka tuled jälle, jah?

wow, how does this work?

ma kuulasin täna maailma kõige ilusamaid muusikaid, mitu albumit, kõik kümnesse kahesajaga!
las settib, panen midagi üles ühel hetkel ka.

eile stuudios, teeme plaati, ägeäge.

ja nädalavahetus on olnud uskumatu. ise ka ei usu. mis asju ma teen :)

kõik hetked
olnud on

ebaloogilised

ja siis ta kirjutas ma tahaksin olla su riiete sees koos sinuga.

pole enam suuri asju. on ainult väikesed.

nagu päris must leib dench bakeryst.
pelmeenid vene poest ormondist (ormond on vist kuskil seal, kus on camberwell).
pickle'i naer kui ma söön pirne koos pirnisüdamega.
radiohead mu uutest stuudiokõlaritest (see oli liiga suur ost).
somersault.
mu varvas, mille erik toompeal miljoni-krooni-vetsu ukse vahele lükkas. (sellega juhtus midagi.)
kriketikurikas tee äärest.
korea kristlik bänd reede õhtuti anna kontori kõrvaltoas.
pai eesti keeles.

Et midagi saaks kirja ka Tasmaania reisist ja mälestused ei kustuks,

kirjutan.

Laupäeva hommikul võtsid Liisa, Mona, Sille ja John reisikotid selga ja istusid 6.45 lennuki peale, et sõita Hobartisse. Kuna muljeid on palju, siis ma ei lasku sellesse, et kell 5 olin kotiga oma ukse ees ja ootasin küüti, mis aga veel magas. Me jõudsime lennu peale siiski.

Hobartis saime oma ägeda üüriauto, kruiisisime veidi sadamas ringi, külastasime kohalikku laupäevahommikust turgu, ostsime noa, paar teepotialust ja alustasime reisi tõotatud maa poole Tasmaania Ida-rannikule Freycinet nimelisse loodusparki.

Ohoo, ma olen oma reisikirjelduse nii tõsiselt ette võtnud, et kirjutan lause alguseid suurte tähtedega (praegu panin tähele).

Ma arvan, et siia vahele tasuks lugeda Mona blogi, sest ta on kindlalt emotsionaalsem kui mina ja tal on videomaterjali!

Ühesõnaga, mis ma tahan öelda, korrates Mona sõnu ja laenates mõned kohalikelt, Tasmaanias on gorgeous ja awsome loodus ja superilusad rannad. Minu jaoks oli see ka alles esimene loodusesse sõit, niiet päris wallabysid ja sisalikke ja vaala (!) vabalt looduses polnud minu silmad veel lähedalt näinud.

sille wineglass bayl:


liisa koos kohaliku wallabyga:


Too Freycinet looduspark asub poolsaare peal, mis on mõlemat külge pidi täis pikitud liiva- ja kivirandasid ja osadesse kohtadesse autoteed ei vii, vaid näiteks peab üle mäekuru ronima. Laht, kuhu meie ronisime (üle tunni) oli Wineglass Bay ja tolleks päevaks oli meid lõbustama tulnud ka üks humpback vaalapoeg ja kui mul targemaid inimesi kaasas poleks olnud, siis ma oleks raudselt arvanud, et päris täiskasvanud vaal ongi just nii suur. kuna mu fotokas otsustas just siis ära surra kui vaal meile uimega lehvitama hakkas, mul vaalapilte pole. küll aga on mona blogis mõned videod :)

näed, olen suurest ärevusest väiketähtede peale üle läinud.

kuna tagasi üle mäe ronimist keegi kohe ette ei tahtnud võtta, siis otsustasime pool päeva rannas pikutada.
a et ma ära ei unustaks, teen siinkohal märke, et väikeses külas nimega coles bay, kus me ka ööbisime, sõin ma oma elu esimesed austrid, mis olid umbestäpselt just sealtsamast rannast saabunud.



restoran vaatega lahele, kust mu austrid on püütud:


lend tagasi läks launcestonist ja sinnasõit oli mägine ja käänuline, täis tee peal pikutavaid suuri sisalikke, tee ääres olevaid lambaid ja üsna navitrollalikku maastikku.
launcestonis ootas meid veel üks looduslik üllatus, ujumiskoht keset linna, mille kohta mul puuduvad sõnad selle kirjeldamiseks. kui ma monalt mõned fotod saan, siis panen siia üles ja näete ise.

palun vaadake pilte ka.
üldiselt ei saa kõike seda ilusat ka kuidagi fotole väga hästi jäädvustada. tuleb ise tasmaaniasse minna.

leidsime monaga sellise pildi :)
http://www.u-pop.ee/foto/picslist/252/pic/252/8906/?#pic

kuskil tagapool on andreas ka, antonio taga teisel pool on üks poiss, kes elab tallinnas minuga ühes majas nüüd ja too lühem tüdruk peaks olema adele, kes on otsaga hoopis amsterdamis.

ooo vanad head ajad.

mingid inimesed olid mu blogi lugenud (ma vist ei tea neid) ja kommenteerinud, et mul peab küll üks meeletu maailmavalu olema. lugesin siis oma blogi teise pilguga üle. ma ei tea kas ma tean ennast liiga palju ja tean mis tegelt sõnade taga on või ma elan tõesti sellises melanhoolias, et ma ei märka, et see normaalne ei ole :), aga ma ei leidnud seda maailmavalu eriti kuskilt. no muidugi välja arvata paar segaduses ja paar koduigatsuses sissekannet, mis on nii kuradi loomulik asi siin teiselpool maakera olles praktiliselt kõigil inimestel, kes nii kaugele on tulnud, selle vahega, et nemad ei kirjuta sellest blogis ja mina kirjutan. sest minu jaoks on blogi just see koht, kuhu ennast tühjaks kirjutada ja kui ma õnnelik ja rõõmus olen, siis ma tavaliselt elan seda välja kusagil mujal, mitte arvuti taga.
aga et rahustada kõiki mu sõpru ja tuttavaid ja ka võõraid (kes vist loevad seda siin) - ma ei hakka tegema enesetappu ja ma ei nuta nädalate kaupa (nagu ma vist eksklikult siia just kirjutasin ;)).
austraalia on üks elutervemaid ühiskondi ja siin on üsna kerge õnnelik olla. või vähemalt rõõmus. sest kõik ümberringi on.

ja mul on kahtlane tunne, et martinile on hakanud melbourne meeldima..